Teretulemast, Kaarel!

Esmaspäev, 1. november algas nii nagu tööpäevad ikka - Ott sättis end parasjagu tööle minema, mina kõndisin kikivarvul, et Mihklit mitte äratada, allkorrusele duši alla (kuna Rasputin on meil terava kõrvakuulmisega nagu kassid ikka, siis tuleb mul ülakorruselt pärast ärkamist ruttu alla saada, vastasel juhul on ta oma nõudliku kräunumisega kohe hopsti kohal ja nõuab häälekalt seda, mis talle õigusega kuulub, loe: hommikust kiisueine portsu).

Ilm oli sombune ja niiske, taevas madalal ja minu tuju sellele vastav, ehk olematu. Saatsin veel Otile edasi ühe e-meili, kirjutades lõppu: "PS Nii nüri ja igav on olla, et jookse või peaga vastu seina. Ilm vajub kaela, poiss ei tee ka muud kui loobib kõiki asju mööda tuba laias kaares laiali. Saaks juba sünnitatud". Tegelikult ei osanud ma arvatagi, KUI ruttu mu soov täide läheb.


Enne Mihkliga õue minekut tegin veel viimase koristamise vannitubades, ise mõeldes, et nüüd küll on majale ring peale tehtud pluss õues lehed riisutud, aitab küll mõneks ajaks. Pakkisime siis Mihkliga end riidesse ja tatsasime veidi maja ümber ringi, kuni võtsime käru ja suundusime oma tavapärasele jalutusringile. Seekord mõtlesin vahelduse mõttes alustada Kätki tänavast ja tagasi tulla Lee kaudu (harilikult teen vastupidi).


Ja just siis, kui Lee tänava uue maja ehitusest möödunud olin ja mõtlesin veel, et tea kas tänava teises otsas toimetavast kopast ja töömeestest ikka pääseme mööda või tuleb tagasi pöörata, ja siis veel seda, et kui koju jõuan ja Mihkli magama saan, viskan isegi end diivanile veidikeseks siruli, tundsin järsku sooja sahmakat mööda sääri alla voolavat - looteveed!


Esmalt fikseerisin kellaaja: täpselt 14:00. Nüüd läks põnevaks :) Kõigepealt - kas saan töömeestest niimoodi mööda, et keegi juhtunud äpardust ei märka (missugused "mured" eks ole?). Ja siis - kui ruttu järgnevad valud? Vabaõhumuuseumi teele jõudes helistasin esmalt Otile, et parem oleks tal vist koju tulla, kes teab, kui ruttu asjaks läheb. Järgmine kõne emale, et lapsehoidja end valmis seaks. 

Õnneks oli Mihkel nii väsinud, et uinus õige pea pärast kodutänavasse jõudmist, ja mina sain end tuppa riideid vahetama ja haiglasse minekuks valmis seadma minna. Varsti olid Ott ja ema kohal, ja kl 14:45 startisime Viimsi poole.


Kohale jõudsime kl 15:20, saime oma palatisse ja varsti kohe ka KTG juhtmed külge. Masin ei näidanud suurt enamat kui 20-30 (tegu siis emaka kokkutõmbeid registreeriva aparaadiga, mille skaala maksimum on 100), lapse südamelöögid olid ühtlased ent toimekad. Ega enamat polnudki oodata, sest valusid ma ju endiselt ei tundnud. Nagu ämmaemand Janika Lehtsalu (sama tore ja asjatundlik, nagu Mihkli sünnituselgi) kommenteeris: tundub, et emakas ei ole veel võtnud seisukohta, kas hakata tööle või mitte. Emakakaela kontrollides selgus, et päris lame see veel ei ole, kuid avatud oli see juba 3-4 sõrme jagu, mis jällegi pidavat korduvsünnitajate puhul tavaline olema. Lootevett seejuures muudkui sahmas tulla. Mis seal siis ikka, ÄE arvas, et anname kehale paar tundi aega ja kui selle aja sees valusid ei tule, asume tabletiga sünnitust kiirendama.


Kuna ilm oli õues pehme ja veel valge, siis suundusime kell 16.30 väiksele jalutuskäigule ümber haigla. Leidsime lähedusest eakate kodu ja Peetri Pizza, jätsime mõlemad meelde, juhuks kui peaks tarvis minema ;) Lõpuks kui ilm juba pime ja kolmveerand tundi ringi kõnnitud, sain rõõmustada esimeste valusate toonuste üle (ise veel muigasime, et kas pole naljakas, kuidas sünnituse alguses valusid saab oodatud ja selle lõpus loodetud, et need varsti lõpevad!). Kuna juhtnöörid olid valude saabudes kohe haiglasse tagasi minna, siis kella 17:30-ks seal me olimegi.


Tagasi oma palatis, toodi esmalt õhtusöök ja siis mõne aja pärast KTG-aparaat, et taas emaka "meelsust" mõõta. Seekord oli tulemus juba ilus - numbrid tõusid kohati lausa 80 kanti, mis tähendas mõistagi ka tugevamaid valusid. ÄE veeretas meile tuppa suure kummipalli, et saaksin duši all sellel vetruda ja valutada. Pisut ma seda proovisingi (küll kuivalt, ilma dušita), kuid eriti hästi see ei näinud sobivat, tundsin et ei saa end valu ajal täielikult lõdvestada ning kõht vajus ka kuidagi ebamugavalt "kinni". Mis seal ikka. Kell 19 tuli ÄE uuesti avatust kontrollima ja sai tulemuseks 5 sõrme. Minu esimene reaktsioon oli mõistagi pettumus, aga ÄE lohutas - arvestades, et valusid oli selleks ajaks olnud napid 1-1,5h, mille jooksul avanemine toimunud 2 sõrme jagu, olevat tulemus hea. Kiire arvutus mu peas andis sama tempo juures tulemuseks, et täisavatus saabub heal juhul kella 21-ks.. Nojah, ma ei teadnud, et lõpus läheb tegelikult kiiremini, kohe PALJU kiiremini :)


Nüüd läks valutamine tõsiseks. Algul tatsasin palatis tublisti ringi, sest nii oli kõige kergem mulle ja parem lapsele (gravitatsioon aitab nõnda tal kiiremini laskuda), siis aga hakkasin tundma nõrkust ja peapööritust ja külma higi, ning minestamise hirmus istusin igaks juhuks voodis servale. Siin aitas mind palju Ott, kes alaselga tugevasti masseeris, tekitades nii omamoodi vastuvalu, mis aitas suuremat valu justkui hajutada. ÄE käis vahepeal küsimas, kas ma naerugaasi tahaksin proovida, aga kuuldes mu peapööritusest, arvas et see ei sobi, sest muutvat sünnitaja olemise veelgi uimasemaks. Lubas vannivee jooksma panna, ise veel Otiga rääkisid, et kuivale mind ei jäeta - kui tarvis, saan kasvõi pooltäis vanni ronida, kui kiireks peaks minema :)


Seda mäletan juba üsna häguselt, sest viimaste tuhude ajal palatis olles sain tunda seda, millest sünnitust kirjeldavatest artiklitest lugenud olin - nimelt et selles staadiumis naine sageli pöördub nii-öelda siinsest maailmast ära, iseendasse. Kuulsin ja nägin kõike enda ümber toimuvat, aga seda justkui läbi uduloori, oma mulli sees olles.


Veidi enne kella 20 saabus ÄE õnnistava sõnumiga - vann on valmis! Minnes ma küll avaldasin arvamust, et nüüd keeraks valud heameelega mõneks ajaks maha, et puhata, ja siis laseks edasi ;) Aga ÄE arvas, et ega nüüd hästi midagi enam teha ei ole.

Ja edasine läks nõnda kiirelt, et konstateerida jääb vaid tegevusi:

Kell 20 ronisin vanni, ÄE hoiatuse saatel, et nüüd lähevad valud intensiivseks. Ja seda nad tegid! Jõudsin vaid tunda, kuidas laps algul justkui ülespoole suruks - need olid tema jalad, millega ta end emakapõhjast allapoole tõukas - ja siis, kuidas ta lausa füüsiliselt oma peakest allapoole kruvib.Valude vahe oli juba "ülekohtuselt lühike", nagu mäletan end Otile kommenteerivat. Ühe järjekordse valu ajal lükkas ÄE sõrmega emakakaela viimase serva eest ja teatas, et nüüd on avatust 10 sõrme (ehk täisavatus) ja kui ma siis praktiliselt kohe seejärel saabunud pressitunde peale hüüdsin, et mis nüüd saab, teatas ta rahulikult, et nüüd võin sünnitama hakata!

Kell 20.15 tuligi esimene press, mille lõpuks tekkis mul tunne, et lapse pea oleks justkui juba poolel teel välja. Jõudsin veel küsida, et kas tõesti järgmise pressiga ta juba sünnibki, mille peale ÄE arvas, et küllap jah, kui - lupsti! - väljas ta järgmise surumisega oligi. Sünniajaks fikseeriti kl 20.27.

Pean ausalt tunnistama, et see kiire lõpp oli nii mulle kui Otile ikka tõeliselt suur üllatus - arvestades Mihkliga pressitud 1h20min oli see 15min ju praktiliselt olematu aeg!

Kiirelt ja suhteliselt valutult käis seekord ka platsenta väljutus ja ilupisted. Nende toimingute aja jooksul nohises ja kääksus pisike ilmakodanik issi süles, vaatasid sealt koos kõrvalmajas toimuvat aeroobikatrenni ;)
Siis strateegilised parameetrid - pea ja rinnaümbermõõtu 37cm, pikkust 51cm, kaalu kõigile üllatuseks tubli 4060g. Järgmisel päeval saime lastearstilt teada, et sünnihindeks apgari skaalal anti meile lausa 9/10 (10 maksimum)! K-vitamiini süst, riided selga ja valmis ta oligi.


Erinevalt eelmisest korrast tundsin end seekord nii kindlalt, et kõndisin omal jalal sünnitustoast perepalatisse.
Seal haakis pisipoiss end tublisti rinna külge ja meie, värsked vanemad, võisime asuda vanavanemaid ja tädisid rõõmusõnumist informeerima. Kui pärast kehakinnitust (olgu tänatud Grossi pood ning Statoil ja tema kuumad wrapid!) jõudsime sõpradele-tuttavatale sõnumi saatmiseni, arvasin tagasihoidlikult, et nüüd oleks ka tagumine aeg nimi ära otsustada. Kuna Mihkel oli isa valitud nimi, siis seekord oli minu kord nimi valida. Minu pakutud kahest variandist valis siis värske isa sealsamas palatis välja selle sobivama - Kaarel.


Siin ta siis nüüd on, see Kaarel - saage tuttavaks:

Esimene hommik kodus

Midagi naeratuse-laadset?

Vendade esmakohtumine