Kiire, kiire ...

4-nädalane Kaarel

Mihkli õhtune müramistund

Venna varbad on ikka niiiii armsad!

See ongi lihtne põhjus, miks siia ammu midagi kirjutanud ei ole.

Päevad mööduvad linnutiivul, ja ilma et midagi olulist korda saata jõuaks, ongi juba õhtu käes. Mõni päev on tõesti tunne, et midagi muud peale laste söötmise, mähkmete vahetamise, magama panemise, köögi ja elutoa põranda koristamise ei jõuagi. No ilmselt ei jõuagi..
Kui ühe lapsega oli õhtuti juba kujunenud väike hetk enda jaoks, mil netist uudiseid lugeda ja blogi täiendada, siis nüüd on Kaarlil õhtuti pahatihti just ilma uuudistamise tuju või lihtsalt ei oska ta ilma kõrvalise abita magama jääda. Siin aitab issi süli palju.

Kuna Mihklil tekkis möödunud nädalal köha, õues aga ilmad juba talvised, siis oleme eelmisest neljapäevast saadik tubased olnud ja Mihkel on oma lõunauned ka toas maganud. (Kui nii edasi, siis ilmselt jätamegi lõunauned tubasteks, sest õues kärus kippuski käte-jalgade soojana hoidmine juba keeruliseks minema.) Uinumine läheb juba päris hästi, aga unest ärkamise järel on ikka seda nutu- ja norutamisetuju pikalt. Õhtu lõpuks seevastu läheb tuju jälle nii heaks, et ei tahaks kuidagi vanni ja magama minna.

Mihklile väga meeldib vaadata Kaarli mähkmevahetust ja vannitamist, teda kallistamas ja patsutamas käia armastab ta ka, aga tema žestid on enamasti üpris ülevoolavad ja sellest, et ta nõnda vennale haiget võib teha, ta ikka eriti aru ei saa, nii et üldiselt tuleb nende kahe koosolemist pidevalt jälgida.

Kaarel sööb ja kasvab, kolmapäeval läheme 1. elukuu täitumise puhul arstile, eks siis selgub täpsemalt, et kui mitu sentimeetrit ja grammi lisandunud on. Söögivahed on nii nagu Mihkli puhulgi enamasti paaritunnised, hommikupoolikuti tahab vahel tihemini süüa, pikema päevaune ajal jälle venib vahe teinekord 3-4tunniseks. Juba on ka veidi pikemaid maailma uudistamise hetki, silmad liiguvad tasapisi hääle ja liikumise suunas. Imemisvajadus on aga ilmselt päris suur, sest Mihklist erineval on lutt meil juba üsna suur sõber. Omamoodi on see hea ka, sest nii saame Mihkliga reedehommikuti laulutunnis käimist jätkata, sest vanaema ja Kaarel saavad lutipudeli abil kenasti kodus hakkama.

Nii me siin siis elame.