Täna oli siis see pidulik päev, mil käisime esimest korda Mihkli ja Kaarliga koos lastearstil, ja siis Kaarlile nime panemas.
Kaarliga oli kõik lihtne - pisukese kisa saatel sai ta kaalutud ja läbi näpitud, kõik vajalikud refleksid ilusti töötavad. Sünnikaal ka tagasi võidetud ning pisut pealegi - 4220g. Pikkust ei mõõdetud, ehkki Oti kodused mõõtmised annavad tulemuseks juba 55cm. Rähma ajavat silma peame ninajuure kohalt masseerima, et võimalikku pisarakanali ummistust lahti saada (nimelt ei peaks nii väike vastsündinu veel pisaratega nutma, aga Kaarel nutab). Järgmine kord läheme end 1-kuuselt näitama, siis tehakse järjekordne vaktsiinisüst ka.
Mihkliga oli aga paras jant - nutt ja jorin ja pisarad ei tahtnudki lõppeda. Mitme katse järel sai pikkus mõõdetud - 88cm - ja raskus kaalutud - 13kg. Suhteliselt sale poiss enda pikkuse kohta. Potil käimise kohta arvas arst, et enne 2. eluaastat väga ponnistada ei tasugi, kui jälle soojemaks läheb ja mähkuta ringi lipata võib, tasub treenima hakata. Muidu aga laps nagu üks pooleteiseaastane olema peabki - oma mina ikka esikohal ;-) Õnneks ei pea Mihkel arstile minema enne kui 2-aastaselt (ehkki ka selleks ajaks ei ennustanud arst paremat käitumist)...
Tagasiteel sai Kaarel ametlikult Tallinna elanikuks registreeritud, st sünnitunnistust kui sellist enam ei ulatatud, aga linna poolt saime vähemasti helesiniste kaante vahel tunnistuse ilusa nime paneku kohta :-) Ja lisaks pudrukausi väikesele tallinlasele pealinna ja "Las laps loeb" raamatu Eesti riigi poolt. Nüüd siis on Kaarel Madissoon täitsa ametlikult eksisteeriv Eesti Vabariigi kodanik, ja saame hakata kõiksugu erinevaid sünnitoetusi taotlema ning lasteaia järjekordi kinni panema ;-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar