Ja siis sa tulid

Sa tulid tuppa ja valgust /Ja selgust sai tuba täis. / Su naeratus oli kui päike: / kõik ilm sai päikest täis. (Juhan Liiv)

Teen ajas taas kord ühe hüppe ja panen siia kirja selle tähtsa väikemehe sünniloo, kelle pärast blogi pidamine üldse ette sai võetud. Parafraseerides minu imetoredat õetütart Erikat, vastutan täielikult selle sisu, küll aga mitte sellest saadavate emotsioonide eest

Niisiis said enam-vähem ühel ajal alguse nii meie majaehitus kui pisimusska (nii me seda täpikest omakeskis kutsusime). 5. jaanuaril, kui kõhuelaniku tähtsast arenemisetööst oli tehtud juba pealt pool, selgus ultrahelis uurides-puurides, et tulemas on pisipoiss. Sündimise tähtajaks märgiti tähenduslik 22. aprill. Veel viimaseski uh-s arvas arst, et nii +/-4 päeva sellest tähtpäevast ta ka sünnib. Aga - meie tegelasel olid omad plaanid.

Jõudsime kõigi oma see-on-nüüd-viimast-korda-kahekesi-tegevustega (a la spaas mõnulemine ja väljas söömas käimine) mitu ringi peale teha, aprilli mai vastu vahetada, aga pojal ei paistnud veel sugugi kiire olevat meiega ühineda.

Lõpuks saabus esmaspäev, 4. mai. Täis oli tiksunud 41+5 rasedusnädalat. Pidin sel päeval helistama arstile, et kokku leppida täpsem aeg sünnituse esilekutsumisele minekuks, mis suure tõenäosusega olnuks juba samal päeval. Hommikul ärgates tundsin paari tugevamat valu kõhus, arvasin, et küllap löövad lihtsalt sooled pilli. Kell 8.15 voodist tõustes aga tundsin, kuidas midagi sooja ja märga mööda sääri alla niriseb. Sooh, ongi veed, jõudsin stoiliselt mõelda. Tuvastasin, et valud käivad 4-15 min vahedega. Helistasin haiglasse, kust soovitati tulema hakata regulaarsete u 5-minutiliste valudega. Seejärel lühike kõne oma arstile, kes käskis haiglasse minna hiljemalt kl 13, isegi kui valud pole veel korrapärased, sest tähtajast olin juba omajagu üle ja riske võtta polnud enam aega.

Siis helistasin Otile, et lood nüüd sedaviisi ja et hakkan end suurpäevaks sättima. Ott oli rõõmsalt ärev ja lubas tunnikese pärast koju jõuda. Käisin rahulikult duši all, piilusin pereklubi foorumisse, siis tegin endale mõned võileivad ja kohvi. Ott jõudis koju ja Erika linna loengutesse, sõime koos ja mees utsitas, et hakkame aga juba enne 12 haigla poole sõitma. Kõik see aeg kirjutasin valusid üles - need käisid 3-15 min vahedega, aga ei mingit regulaarsust veel. Lõpuks pakkisimegi end kokku kl 12.15 ajal, et tee peal veel Selverist banaani-juua kaasa osta - no valmistuda tuli ju ikka pikaks valutamiseks, nagu tarkade raamatute põhjal esimesele sünnitusele kohane.

Veidi enne kella 13 olimegi Viimsis. Minu rõõmuks oli valves ämmaemand Janika Lehtmets, kes juba haigla tutvustusest väga sümpaatse mulje jätnud. Saime oma perepalati, siis pandi KTG juhtmed külge. Sel ajal suutsin veel kenasti voodil istuda, ehkki tugevamaid valusid tuli juba üsna keskendunult üle hingata. KTG käis mitut puhku ka 120 juures ära, seega õige värk. Kui aga ÄE avatust ja emakakaela kontrollis, siis esimest peaaegu polnud ja emakakael paistis ka veel pikk kui soolikas. Lisaks tegi miski tikuga kindlaks, et looteveed siiski avanenud polnudki, ilmselt ainult limakork. Sooh. Käis siis konsiiliumiga konsulteerimas, et mis edasi. Tagasi tulles arvas, et tema saadaks mind siiski koju tagasi, aga igaks juhuks käime veel uh-s ära, et näha, mis seis on looteveega, et laps ikka end hästi tunneks.

Uh-kabineti ukse taga oodates oli mul juba päris valus, lootsin kõigest hingest, et meid koju ei saadeta. Uh-s tegi dr Laasik kiirelt kindlaks, et lootevett on piisavalt ning platsenta pole ka veel üleküpsenud. Kui aga emakakaela seisu uurima hakkas, siis nentis imestusega, et oi - mis see siis on, need on ju küll looteveed! No ma tundsin miskit vedelikku lahinal jooksmas küll, aga esmasünnitajana olin juba üsna segaduses, et mis on kork ja mis veed, seega hoidsin hoopis keele hammaste taga. Siis selgus, et avatustki on juba oma 3 sõrme jagu ning dr kinnitas, et ei mingit kojusaatmist, sina lähed küll sünnitama. Oi milline kergendus see oli!

Vahepeal oli kell tunnikese edasi tiksunud (mäletan seda selgelt vist vaid seetõttu, et uh dr-l pidi kl 14 algama vastuvõtt ja sinna jäi ta mõne minuti meie pärast hiljaks). Tagasi sünnitusosakonda jõudes küsis ÄE, kas tahaksime minna õue jalutama (ilm oli kuldne - päike ja 20 kraadi ümber sooja) ja siis palatisse, või vastupidi? Piiksatasin, et vaataks esmalt palatis ringi ja ehk siis jalutama, ise mõeldes, et selliste valudega ma küll kusagil vantsida ei jaksa... Ja oligi tagantjärele õige otsus. Tund-poolteist möödus palatis ringi marssides ja tugevamate hoogude ajal mähkimislaual kõhutades, mees selga silitamas-masseerimas. Valud käisid siis u 2 min vahedega. Ühel hetkel läks süda väga pahaks ja tahtis kraanikaussi kolida. Sel hetkel tuli ÄE, kes küsis, et kas panen vannivee jooksma. Sellega olin juba vägagi nõus. Varsti pärast seda kolisimegi sünnitustuppa, hommikumantel kästi veel peale panna, et registratuuris olevaid meesterahvaid ära ei hirmutaks.

U kl 15.45 olin vannis ja seal läks kõik juba väga kiirelt. Algul istusin niisama selg vanniservale toetumas. Valud olid juba sellised, et pidin neid uutades minema ajama. Ott muudkui tuletas meelde, et kõhuga hinga, kõhuga hinga (et tal ka kõik asjad nii hästi meelde jäävad, mis kord loetud)! Siis soovitas ÄE neljakäpukil asendit ja tõesti, see oli parem. Mees valas tuhude vaheaegadel sooja vett seljale ja õlgadele, mis veest väljas, tuhude ajal aga toetas mind kaenla alt, sest käed kippusid õige ruttu ära väsima/surema. Mingil hetkel olin jälle istuli, ÄE käis meid vaatamas ja ütles, et mõne aja pärast toome su välja, et kontrollida KTG-d ja lapse olukorda. Siis aga hakkasin tundma esimesi õrnu presse, ütlesin veel arstile, et nüüd juba võiks mingit valuvaigistit proovida küll, aga no muidugi oli selleks juba liiga hilja. Noh, mis siis ikka, tuleb hakkama saada, ohkasin. Tagantjärele ise ka imestan, et nõnda rahumeelselt asjasse suhtusin.

Lõbusa vahepalana kuulsime mehega ühel hetkel kogu selle valutamise keskel kõrvaltoast karuhäälseid möirgeid ja veidi aja pärast pisikese kõri vääksumist - oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et see oleks juba meie vääks olnud ja töö tehtud! Kui ÄE veidi aja pärast meid vaatama tuli, siis mainis, et kõrvaltoas sündis priske poisipurakas - 61cm pikk ja 5,1kg raske. Aga tuleb tunnistada, et selleks hetkeks oli mul juba üsna ükskõik - lausa hämmastav, kuidas loodus on nõnda sättinud, et teatud hetkedel selle protsessi käigus keskendud vaid iseendale ega lase välismaailma hirmudel-muredel end morjendada (st ei mingit hirmu suure lapse ees, peaasi et oleks laps ja juba ruttu välja tuleks).

Kuna pressid olid juba kohal, siis ei tulnud veest väljatulek enam kõne alla ja ÄE käsutas mu uuesti neljakäpukile. Ja siis läks lahti - u 40 min presse, mis minu jaoks kujunesid sünnituse kõige valusamaks osaks. Algul ei tulnud õige pressimine ka kuigi hästi välja, kippusin esimest kahte pressi lühemana ja viimast pikemana punnitama, aga tarvis oli vastupidi, et laps ka end hästi tunneks. Lõpuks sain ÄE ja Oti instruktsioonide toel nipi kätte. Mingil hetkel läks valu nii teravaks, et ütlesin ämmakale, et ma ei saa rohkem pressida, sest nii valus on (Ott mäletab ka mingit soigu pooleksminemisest minu suust, ise ei mäleta, aga ei lükka ümber ka). Siis sain leebelt riielda, et kui vastu vaielda jaksan, siis järelikult on mul veel jõudu, et pikemalt pressida. Eks ta õige oli. Õnneks olid presside vahel õndsad valutud hetked, mil mehe käsivarrele oma pead nõjatada (hiljem Ott tunnistas, et kartnud, et ma ühel hetkel hammustan teda valust - õnneks seda ei juhtunud ).

Siis ühel hetkel tuli tunne-teadmine, et ega ma ilma seda asja lõpule viimata valust ei pääse, ning mingil imekombel see pisike välja lupsaski. Pisike ja sinine, aga täitsa lahtiste silmadega ja õrnalt vääksuv! Sünniajaks fikseeriti 18.07. Sain ta ome rinnale, kootud mütsike suruti kähku pähe, mees lõikas üsna kiirelt nabavöödi läbi ja sai pambu hetkeks oma sülle.

Siis koliti mind sünnituslauale sooja teki alla soojenema ja poja läks sinna kõrvale ÄE-ga mõõtmis- ja kaalumisprotseduure tegema. Tulemused: 3245g ja 51cm. Lootevõidega kaetud ja seega täitsa õigeaegne, nagu ÄE ja arst konstateerisid.Apgar hinne 8/9. Poiss kui ponks, ühe sõnaga. Küsiti, kas nimi ka juba olemas. Oli - Mihkel.

Platsenta väljutamine oli omaette ooper, aga kuna ma ise pole suurem asi ooperisõber, siis sellel siinkohal ei peatuks. Seejärel 10 min tikkimist (et poleks mitte üksnes mugav kasutada, vaid ka ilus vaadata, nagu dr Peil nentis) ja siis veeretatigi mind oma palatisse, mees pambuga järel astumas. Nii kui titt seal rinna otsa pandi, hakkas ta kohe mõnuga nosima. Veel järgmisel hommikulgi ohkasin Otile seda tillukest putukat meie suures voodis imetledes, et ma ei usu, et see meie laps on.

Nüüd on sellest pisikesest pambust kasvanud 74cm pikk ja 8,3kg raske poisipõngerjas, kes tagurpidi mööda põrandaid rullib, lae all isaga kilgates saltosid heidab ja kõiki inimesi enda ümber heldima paneb. Üks võimatult hirmarmas olevus ühe sõnaga, kellega juba iialgi igav ei hakka!