.. pean ma alustama sellest, kuidas me aasta eest 4. augustil Pühajärve spaa numbritoas oma puhkuse esimesel vihmasel hommikupoolikul Postimehest sudokut lahendasime ja Terevisiooni vaatasime, kui helises Oti telefon ja teatas, et kopp on nüüd maas ja meie uue kodu ehitus ametlikult alanud. Tsiteerides kass Matrjoškinit Prostokvašino multifilmist, võinuks hüüda: "Hurraaa, läks käima!"
(Siinkohal vabandan oma mehe perekonna ees juba ette ära kõigi nende kordade eest, mil Tõnust siin blogis Ott saab - aga et sel on oma põhjus, mis mainitud asjaosalistele teada, siis jäägu selgitus siinkohal ära.)
Jättes siinkohal vahele ka pika kirjelduse maalapi otsingutest, aeganõudva projekteerimise ja kõiksugu lubade taotlemise bürokraatilise protsessi, mainin vaid, et see hetk oli väga, väga kauaoodatud ja õnnis.
Möödus vaid kümme kuud ning pärast paari kolimist (peale kolmandat pidavat tulekahig
i parem olema, teadis vanarahvas rääkida) veetsimegi 2. juunil oma esimese öö uue kodu katuse all. Ei maksa vist mainidagi, KUI rahul ja õnnelikud me olime.Ei teadnud me aga siis, tol vihmasel augustihommikul veel, et üks veelgi ülevam hetk ootab meid täpselt üheksa kuud hiljem..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar