Nagu tellitult, olid poisid sel päeval üle pika-pika aja lasteaiast kodus, sest käisime Mihkliga teisel katsel kohustuslikul silmaarsti visiidil. Arstilt tulles kraamisin kähku suvisemad pluusid-püksid-mütsid-jalanõud välja ja lapsed said sel päeval mõnuga õue ja toa vahet käia (tuppakantud liivast me siinkohal targu vaikime ;-).
Silmaarstil läks aga seekord juba täitsa kenasti. Kui esimesel korral keeldus Mihkel igasugustest toimingutest, siis sel korral õnnestus tabeli vaatamine mõlema silmaga läbi teha :-) Nägemine eakohase 80% sees ehk kõige alumisi kujundeid välja ei lugenud, aga see täiesti norm praeguses vanuses. Aparaadiga uurida kahjuks ei lubanud, kuigi Kaarel, kelle seltsiks kaasa olime võtnud, näitas vapralt eeskuju ja tegi kõik vajalikud protseduurid julgelt läbi, teatades, et "Mina tahan!" Kuigi õige aeg arstile minekuks on temaga 3.-4. eluaasta vahel, siis saime praegu juba esmased tulemused kirja (mida saab tulevikuks kasutada, juhuks kui ta siis otsustab näiteks protesteerida). Arst kiitis igal juhul, et ise nii väike, aga tubli! Arvestades, et eelmisel korral oli tulemus suur ümar null, oli seekordne visiit Mihkliga juba täitsa tulemusrikas, mis annab lootust, et ehk kolmanda korraga (6. juunil) saame asja lõplikult aetud.
Üldse saan poisse praegu vaid kiita, sest ka kolmapäevasel emadepäeva-peol lasteaias olid nad oma rühmast ainsad, kes laulud-luuletused julgelt ja tublilt kaasa tegid ning siis õpetajatelegi lilleõied kinkisid. Katariinagi plaksutas kaasa ja tundis end julgelt. Väga uhke tunne oli küll meil emaga selliste laste ja lastelaste üle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar