Viimase postitusega ei sõnanudki head õnne ära, st poisid endam haigeks ei ole jäänud. Ei palavikku, ei nohusse-köhasse, isegi mitte tuulerõugetesse ;-) Lasteaias läheb neil suurepäraselt, sel nädalal sai löödud omamoodi rekord, ehk mõlemad koos käisid kõik 5 päeva kohal! Tundub, et meil on sel kevadel kõigest hoolimata siiski vedanud, sest ehkki vahepeal tuli kohale juba pealt kümne lapse, siis viimasel nädalal on rohkem 7-8-liikmeline seltskond rühmas olnud. Nii et haigused ikka hiilivad ümberringi.
Eks nad aeg-ajalt ikka protestivad ka, küll riidepanemise, küll lahtiriietumise, küll magamamineku kohalt, aga mitte nii hullusti, et lasteaia direktor neid spetsiaalselt riietamas peaks käima (jajaa, ka sellist "nalja" on meil juhtunud ;-). Kaarel on viimasel ajal isegi tublim kui Mihkel - tahab ise end riide panna ja lahti võtta ("Ei võta!", "Ei pane!", "Mina ise saan hakkama juu!" - seda viimast repliiki kuuleb ka paljude muude asjade kohta). Täna hommikupoolikul, näiteks, kui oli näinud, kuidas akna taga vihmaveetorust pahinal vett voolab, tiris ise riided-kummikud sahtlist-kapist välja ja pusis endale selga-jalga:
Lasteaias on ta paras ninatark, nii kui mõni teine lapsevanem riietusruumis või õues teretab, teatab tema informatiivselt "Me oleme Mihkel ja Kaarel!" või siis "Ma olen Mihkli venna. Tegelikult. Juu!"
Aga üldiselt on ta ikka väike ahvipärdik - kõik mis Mihkel ees, peab tema pool sekundit hiljem järgi tegema või kordama. Seda on paiguti päris naljakas vaadatagi.
Mihkel on viimasel ajal ka üpris tubli olnud. Vastuhakk ja -vaidlemine käivad muidugi endiselt teatud asjade juurde, aga üldiselt annab temaga juba asju pisut kokku leppida ja arutada.
Killukesi lendab viimasel ajal ka, kõik ei jää meeldegi, kui kohe üles ei märgi. Viimane, mis meenub, oli see, kui Mihkel tahtis tubast liumäge valges toas kusagile mujale nihutada ja isa küsimise peale, et no mis see sulle annab, kui sinna lükkad, teatas tema: "See annab mulle jõudu!" Säh sulle siis.
Üldise tervenemise taustal (isegi ma ise olen nädalajagu terve talve kestnud nohust prii) on Katariina kõige kõikuvam tegelane olnud. Nädala eest oli tal olemine püstihull, ainult jorises ja nuttis ja kiunus, ei sobinud kohe miski. Nohu ja vedel kõht, näpud suus sinna juurde = hammaste tulek. Nojah, uusi hambaid pole seniajani nähtud, aga olemine nüüd jälle endine ja eks see igeme paisumine ongi vist teinekord valulikum kui lõikumine ise.
Uusi oskusi väga palju juurde tulnud pole. Samme seab endiselt diivani/kapi najal ja ettevaatlikult, vahel (eriti siis, kui kammitsevaid pükse jalas pole) ajab käpuli olles tagajalad sirgu ja pepu uppi ning kõnnib sedasi nagu kännuämblik mööda tuba ringi. Ehk üritab end nii püsti ajada, ei tea? Igatahes Kaarli rekordit 11 kuu ja 1 nädala vanuses kõndima hakkamise kohalt ta ilmselgelt lüüa ei kavatse. Ehk siis nii aastase sünnipäeva paiku, siis on parasjagu vendade vahel :-)
Sõnu ka veel pole, ainus mis kordab, kui kätest kinni võtta ja öelda, et teeme tipa-tapa, on "päp-päp". Aga muidu on tähelepanelik ja nutikas tüdruk. Rõõmsameelne ja kelmikas pealekauba.
Nii me praegu elamegi. Elu on ilus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar