Poisid-poisid!

See on nüüd küll täitsa piinlik, kui pikaks on veninud vahe minu eelmisest postitusest, aga midagi ei ole teha - nii kiire ja väsitav on elu vahepeal olnud!

Kaarli ööuned läksid vahepeal nii käest ära (loe: lünklikuks), et pidime mõned päevad oma magamist ümber korraldama, nii et minu asemel tegeles temaga öösel Ott - esialgu oli protesti muidugi omajagu, aga lõpuks saime ikka normaalse rütmi jälle kätte (st esimene ärkamine-söök 2-3-4 ajal öösel, mitte südaööst, nagu vahepeal kippus olema). Võib-olla oli see seotud lisatoiduga, mida ta väga isukalt sööb - põhimõtteliselt võib pakkuda kõike ja ära süüakse tänulikult ka kõik etteantavad kogused :) Praegu sööme ennelõunal-lõunal juurikapüreed lihaga ja õhtupoolikul puuviljapüreed. Seni on sobinud kõik pakutavad purgitoidud, nii soolased kui magusad, ise valmistan ahjuõuna ja -pirni ning kõrvitsat. Vahepaladeks värske kurk, beebiküpsis, leivatükk. Paar korda proovisime ka hirsiputru, aga see kippus kõhtu kinni panema. Eks ootame veidi veel putrudega.


Üleeile (27. mail ehk mõni päev enne 7-kuuseks saamist) lõikus kolmas hammas ja neljaski on igeme õige kummi ajanud.
Kehalistest oskustest taipab ta hästi kõhuli ümber oma telje tiirutada ja istub ka juba täitsa kenasti sirge seljaga. Edasi veel ei liigu, tagurpidi nügib. Kui tuju hea, siis kriiskab kõvasti-kõvasti ja laliseb ka aeg-ajalt rõõmsalt.

Mihklil on lõpuks kõik hambad väljas, aga sellest hoolimata käitub ta ühe tõelise 2-aastase kombel - ehk siis isetegemine ja oma tahtmise saamine on praegu prioriteedid nr 1. Kui midagi ei taha, siis raputab pead või teatab otsusekindlalt "Ei saa!". Kõiksugu masinad on suur huviobjekt ja sellega seotud sõnavara põhiline (buss, traktor, lennuk, auto ja kõik viimase variatsioonid - kastiauto, suur auto, kopaauto jne jne). Kui piisavalt tähelepanu ei saa, siis hakkab kohe lollusi tegema, justkui meelega. Liikumine muutub aina kiiremaks ja osavamaks, ja kui ikka ette võtab, siis liigub tubades ringi nagu orkaan - kaks täiskasvanut ei jõua nii kiiresti kokku korjata  kui tema laiali tassib/loobib. Mu mõistus keeldub esialgu mõtlemast sellele, mis saab siis, kui neid tuuseldisi on kaks... Uuhh!

Ja lõpuks - üks poiss on meil nüüd vähem ka, st Rasputin, see va paks valge kõuts, lendas reedel pärast 8-kuulist vahepeatust Tallinnas edasi Londonisse, oma pererahva uude koju. Veidi kahju oli teda teele saates küll ja ilma kassita majapidamine tundub algul pisut imelik, aga koristamine, mis seal pattu salata, on nüüd ikka hoopis kergem ;) Lastele oli ta muidugi üks tore seltsiline, aga õnneks on nad veel piisavalt pisikesed, et tema puudumist mitte märgata. :)

Esmalt ehitame aia ümber maja valmis ja siis vaatame, millal jälle looma(d) majja võtame.