Kaarel vs Mihkel

Miret andis mulle hea idee, mille nüüd teoks püüan teha. Nimelt väike vendade võrdlus. Kuna aeg muudkui lippab ja kõik muutub nii kiiresti, siis kipuvadki mõned asjad juba ununema. Aga siin on väike ülevaade hetkeseisuga, milles Kaarel erineb oma vanemast vennast :) Loodetavasti aja jooksul täiendan seda nimekirja veelgi.

1,5kuune Kaarel tukub luti seltsis

1. Lutt - Kaarel on lutisõber, võtab nii kuiva lutti kui sööb isukalt ka lutipudelist, vajadusel ka rinnapiimaasendajat (kui issi või vanaema last hoiavad ja emme piisavalt kiiresti koju ei jõua), ning sellegi margi ega maitse osas ei pirtsuta. Tõeliselt leplik laps! Mihkel mäletatavasti keeldus igasugusest lutist ja esimesed 6 elukuud pidin ma ikka vähemasti 2h raadiuses olema.

2. Söömine - Mihkel armastas tihti süüa, paaritunnine söögi intervall kestis praktiliselt niikaua, kui rinnapiim oli ainus toit, lisatoidu ja rinnapiimaasendajaga (6. elukuust) vahed õnneks pikenesid. Kaarel sõi esimesed 2 kuud sama tihti, nüüd aga on juba paari nädala jagu päevased söögivahed 3-tunnised, päevane õueuni kestab aga lausa 4h (kestaks vist pikemaltki, kui lastaks, aga ma ikka veeretan lõpuks vankri tuppa - ikkagi talv ju õues!), ja siis venib ka söögivahe pikemaks. Erinev on ka poiste söömisstiil - kui Mihkel armastas rinna otsas uneledes tukkuma jääda, siis Kaarel hakkab kõhu täis saades pusklema ja protesteerima, aga lahti ka ei lase - siis pean ta ise rinnalt maha võtma, ja rahu on jälle majas.

3. Magamine - Kaarel on suurepärane vankris magaja: pakin ta aga kombekasse, siis pistan lambanaha vahele vankrisse ja lükkan ukse taha. Popsib lutti, vaatab veidi ringi ja juba magabki - ei mingit kiigutamist ega kussutamist. Mihkel kohe ei armastanud seda selili vankrikorvis magamist, alles siis, kui käruosasse istuma ja ilma uudistama sai (4-5kuuselt), oli ta asjade käiguga rahul ja nõustus seal ka magama. Tegelikult ma arvan, et tegu on paljuski aastaajast tulenevaga - Mihkel hakkas hästi magama siis, kui tuli sügis ja kombekasse pakkimise aeg, Kaarlil see aeg juba ongi. Suvel kippus laps end ikka ise üles äratama, kui kätega sahmis. Seda kipub ka Kaarel toas magades, selle vältimiseks keeran ta teki sisse, käed küljele sirgu - töötab! Mihkel jällegi läks kinnimähkimise peale väga kurjaks ega leppinud - temal oli vaja, et saaks käte-jalgadega aktiivselt vehkida.

1,5kuune Mihkel värskel terrassil - üsna haruldane pilt

5-päevase Kaarli esimene uinak koduõuel

4. Naeratamine - kui Mihkli naeratusi tuli omal ajal püüda, sest need said osaks vaid vähestele väljavalitutele, siis Kaarel on praegu iseäranis lahke naeratusi jagama: piisab kui temaga veidi juttu rääkida ja silma vaadata, kui juba tulebki vastu üks suur naeratus, koogamine ja viimastel päevadel ka kajaka-moodi kriiskamine. Tundub, justkui oleks Mihklil algusest peale olnud hirmus kiire liikuma ja maailma avastama pääsemisega, Kaarel seevastu on mõõdukam ja rahulikum, võiks isegi öelda, et vahel ettevaatlikum - on ju tema "kaubamärgiks" issi kahtlev kulmukorts ;)

1,5kuune Kaarel

2kuune Mihkel

5. Tegelemine - esmalapsena tuli Mihkliga omal ajal palju tegeleda, et talle meelelahutust pakkuda - toas ringi kanda, asendeid muuta, palju istuvas asendis hoida. Kaarliga on hoopis lihtsam - elav "meelelahutuskeskus" on tal Mihkli näol pidevalt olemas: liigub katkematult mööda tuba ringi, häälitseb, käib pai tegemas ja kallistamas (vahel näpistamas ka). Kuid Kaarel on ka ise tubli uurija: tegelustekil, mida Mihkel eriti ei armastanud (sai veidi hilja ilmselt talle see ostetud ka), meeldib Kaarlile selili olles pikalt mänguasjade nägusid uurida, neile naeratada ja nendega suhelda. Sama lugu on konnakiige küljes rippuva konnaga - see on raudselt üks Kaarli praegusi suurimaid sõpru minu õhtuse söögitegemise ajal. Samas ei armasta Kaarel, kui kiige muusika ja kiikumisfunktsioon tööle panna, talle meeldib see n-ö lamamistoolina. Ilmselgelt on ta hoopis rahulikuma ja ettevaatlikuma loomuga, no vähemasti praegu.

5. Nutt - Mihkel oli meie nõudlik esmasündinu: nõudis kogu aeg midagi ega olnud kuigi tihti lihtsalt niisama vaikselt. Ja nii terved päevad. Aga samas kuigi suurt trianglit meile ei korraldanud, välja arvatud vast üks müstilise nutu õhtupoolik 1. elukuul, kus nutt tuli sama ootamatult kui kadus. Need kurikuulsad koolikud. Kaarel on päev läbi musterlaps, aga õhtuti tegi meil veel nädala eest tõelisi nutupooltunde - lihtsalt hakkas tühjalt kohalt südantlõhestavalt nutma, ei tahtnud lutti ei rinda. Ja siis 15-20min, vahel ka poole tunni pärast oli kõik möödas, laps jälle heatujuline ja uinus sügavasse unne. Pärast seda, kui olime lugenud raamatut "Nutt ja jonnihood", tundsime end pisut kindlamalt ja toimisime seal soovitatu järgi, lastes lapsel end nii lihtsalt välja elada, hoides teda süles ja julgustades. Emotsionaalselt oli see raske aeg, aga õnneks möödus siiski suhteliselt kiiresti. Nüüdseks tundub, et on me rõõmus ja rahulik laps tagasi :)

2,5kuune Mihkel Hiiumaal pole rahul ... kes seda nüüd enam mäletab, millega :)

2kuune Kaarel protestib soojast vannist välja võtmise vastu

Tegelikult on see päris uskumatu, kui erinevad võivad lapsed juba selles vanuses olla. Vaid ühes ei erine nad grammigi - lõpmata armsad on nad mõlemad!