Samuti oleme pärast raamatu "Nutt ja jonnihood" lugemist lasknud lapsel end enda süles vajadusel rahulikult välja nutta. Põhimõte siis selline, et kui lapse põhivajadused rahuldatud (kõht täis, mähe kuiv, soe olla), kuid ta siiski nutab, ei pruugi põhjus olla sugugi füüsiline valu (gaasid, krooksud), vaid hoopis päeva jooksul kogunevate emotsioonide, muljete ja stressi väljaelamine. Kussutamine, kiigutamine, luti või rinna andmine on vaid selle pingemaandamise edasilükkamine, seetõttu on targem aidata ise lapsel end maha laadida. Ja nii kummaliselt kui see ka ei kõla, näib sel teoorial alust olevat. Igal juhul oli tänaõhtune uinumiseelne nutuhoog tunduvalt lühem kui eelmistel õhtutel, loodetavasti just tänu sellele, et ka päeva jooksul sai laps end vajadusel "maha laadida". Ärge nüüd ehmatage, see ei tähenda, et laps tundide kaupa nutaks - tegelikult piisab talle täiesti 5-10 minutist -, pärast mida on ta silmnähtavalt rahulikum ja heatujulisem ning magab paremini. Eks näeme, mida järgnevad päevad toovad, sest nagu ütles juba Jõhvi Joosep: "Ära hõiska enne õhtut, ja ega ööselgi tasu lärmi lüüa" ;)
| Kõige parem uni tuleb õues vankris magades. Ja punased põsed ka. |
Oh, pisike - nii armas! Täitsa teise moega kui Mihkel:-) Kas tuleb ka postitus - sarnasused ja erinevused - seda oleks huvitav lugeda...
VastaKustutaMiret, ma jooksvalt püüan kirja panna, aga eraldi postitus on ka hea teema - võtan plaani!
VastaKustuta