Isale

03.02.1938 - 13.02.2010

Ei ole enam isa ega vanaisa.

72 aastat kestnud teekond on lõppenud. 72 töökat ja tegusat aastat.

Aastad, millesse mahtus nii raskusi kui rahulolu, nii rõõmu kui kurbust.

Aga ennekõike palju tööd, mis - veendun ma nüüd aina enam ja enam - oli kõik selleks, et lastel ja lastelastel ei tuleks kanda samu raskusi, mis Sinul enesel, et nende elu oleks kergem ja parem.

Ükski pingutus ei olnud liiast selle nimel, et kolmel tütrel oleks olemas kõik, mis tarvis.

Mäletan, kuidas Peipsi-äärsest kalurikülast pealinna kivimajade keskele elama tulnuna olid Sa õnnelik ja õhevil, kui avanes võimalus soetada oma maalapike mereäärsele Kakumäele. Oma kätega pikkade tööpäevade järel ja nädalavahetustel maja ehitades unistasid Sa alati, kuidas sellest saab koht, kuhu kõigil lastel on ikka võimalus tulla. Aastad möödusid, ajad muutusid, aga see armas Nata tänava maja on endiselt koht, kus me kõik koguneme, et koos tähistada, pidutseda, koos olla. Ja nüüd siis ka selleks, et koos meenutada ja mälestada. Seekord juba ilma Sinuta, isa.


Mida ma jään Sinust mäletama?
Sinu sirgeselgsust - nii otseses kui kaudses mõttes.
Sinu otsekohesust.
Vahel kangekaelsust (jah, ka seda ;-).
Jutukust ja suhtlusvalmidust.
Töökust.
Sinu usku, et haridus on oluline ja edasiviiv. Kui uhke Sa olid, kui ma ülikooli lõpetasin ja toreda töökoha leidsin.
Lapsepõlves minu koolitüdruku-salmikusse kirjutatud ridu - "Kui midagi teed, tee hästi". (Salmikut ennast pole enam ammu, aga need read millegipärast ei unune.)
Seda, et Sul oli alati minu jaoks aega.
Et Sa olid range, aga heatahtlik.
Seda, kuidas mu klassiõed mind siiralt kadestasid, et mul on nii vahva isa, kui Sa meie, lastega sünnipäevapeol rääkima tulid, nalja viskasid ja kõigi vastu huvi tundsid.

Seda, kuidas Sa teate oma raskest haigusest julgelt vastu võtsid ja tublilt rasked ravitsüklid läbisid, rääkides sellest, et peab ju ometi olema vormis, et noorim tütar mehele panna.

Kuidas Sa meie oma kodu valmimisele südamest kaasa elasid. Oma viimasel suvel juba julmalt taas ligihiilivat haigust trotsides ihu ja hingega kodumuru rajada aitasid. Kuidas rõõmustasid, seda tärkamas ja juurdumas nähes.

Ma olen õnnelik, et Sa jõudsid tervitada Mihkli tulekut ja näha tema sirgumist.
Ma olen õnnetu, et Sa ei jõudnud näha tema esimesi päris oma samme, kuulda tema esimesi sõnu, näha kooliminekut ja inimeseks kasvamist.

Aga meil on kodumuru, mis siis, kui seda praegu kattev paks lumevaip kord sulab, taas haljendama lööb. Kodumuru, mis igal hommikul aknast välja vaadates meid tervitab. Kodumuru, millel Mihkel sel suvel juba oma esimesed sammud astub. Kodumuru, mille kaudu on meiega iga päev tükike Sinust, Sinu headest soovidest ja mõtetest.

Ei ole enam isa ega vanaisa.
On head mälestused temast, mis ei kao, vaid elavad edasi meis ja meie kaudu meie lastes.
Ja kuigi Mihkel on liiga väike, mäletamaks Sind, on tal alati need fotosilma kaudu talletatud teie ühised hetked, täis puhast rõõmu.

Mitte miski ei kao.
Aitäh kõige eest, armas isa.