Ma vist polegi Kaarli lasteaias käimise edusammudest kirjutanud, mitte ei mäleta enam.Igal juhul on ta nüüd kahe nädala peale kokku oma 8 pikka päeva ära käinud ja polegi väga viga. Hommikuti ikka tõmbab nutuvõru suu ümber ja vahel jonnijoru ka käima, aga see mööduvat kiiresti, niipea kui rühmauks sulgub. Õhtul järgi minnes on ikka ka pisut õnnetu olemisega teinekord, ehkki tavaliselt on algul mänguhoos ega pane mind kohe tähelegi.
Kui esimesel nädalal keeldus koostööst muusika- ja võimlemise tundides, siis sel nädalal ütles Olga, et juba võtab osa :) Lõunaunne jäädes pidi ka teinekord korrutama, et "Ei, mina ei jäägi magama!", aga siis minuti pärast juba vaikselt nohisema. Sotsiaalne pool on tal ilmselt tugev, teab rühmekaaslaste nimesid ja näitab-teatab neid mullegi, kui hommikul keegi nutuga satub tulema, siis julgustab "Ei, ära sina nuta!"
Potilkäigust endiselt keeldub ja kahjuks ka söögilauda istumast. Sööb hommikul 7.30 ajal jogurtit-piima-mahla ja järgmine amps on siis kl 16 ajal, kui autosse istub, kus mul tema jaoks topsik kuivikute-barankadega ootevalmis pandud. Esimestel õhtutel vohmis kodus hirmsasti süüa, aga nüüd on seegi normaliseerunud. Ehk siis hakkab tasapisi paika loksuma ja lõpuks nõustub ka lasteaias lauda istuma.
Hommikuni aeda minek on nüüd ilmselt tänu kambavaimule kuidagi kergem ja rõõmsam, Mihkelgi saab kodust suurema protestita minema. Tema rühma lähme hommikul esimesena, tihti jookseb ta siis kohe rõõmsasti rühmaruumi, aga sama tihti jääb veel pisut mossitama ka. Õhtul on küll üldiselt rõõmus ja rahulik.
Uuest aastast on meil poiste lasteaiaga väike sõjaplaan ka, aga sellest siis vast mõni teine kord ;-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar