Meil läheb kenasti. Tasapisi hakkab elu kolme lapsega oma rööbastesse veerema, ehkki mingist kindlast päevakavast on noorima pereliikme puhul ilmselt veel mõned järgnevad kuud raske rääkida.
Ööd on meil rahulikud, mõnikord sööb
Katariina 2-3 korda öö jooksul, teinekord jälle ärkab tihemini, aga see siis rohkem sellise rahulolematu nihelemise saatel pigem kui nutuga. Päevadki on üldjuhul rahulikud, teinekord tahab lihtsalt pikalt "söögilaua ääres" mõnuleda (ikka tunni või paar), ja kui vähegi võimalik, siis olen seda ka võimaldanud - öeldakse ju, et lapsel peab laskma süüa niikaua, kuni ta ise rinnast lahti laseb, siis ei saa ta vaid janukustutamiseks mõeldud lahjemat kraami, vaid ka rammusat ja jõuduandvat lõpupiima. Kas nüüd selle pärast, aga näib, et sellise pika mõnulemise järel tuleb ka uni pikem ja sügavam. Ei ole ime, kui õues vankris magatakse 2-4h (senine absoluutne rekord lausa 5h!). Kui aga ärkvel, tahab neiu pereelu sigina-sagina keskel olla: hommikusöögilauas toimuvat ei kõlba ju diivanil jälgida, vaid ikka laua taga süles istudes ;) Vennakeste jutu peale pööratakse pead juba vägagi usinalt ning ka naeratused kestavad pikemalt (mis on muidugi eriti armas :). Seni tundub küll (ja siinkohal väga loodan, et nüüd oma õnne ära ei sõna), et meile on seekord väga rahumeelne laps antud!
Ööd on meil rahulikud, mõnikord sööb Katariina 2-3 korda öö jooksul, teinekord jälle ärkab tihemini, aga see siis rohkem sellise rahulolematu nihelemise saatel pigem kui nutuga. Päevadki on üldjuhul rahulikud, teinekord tahab lihtsalt pikalt "söögilaua ääres" mõnuleda (ikka tunni või paar), ja kui vähegi võimalik, siis olen seda ka võimaldanud - öeldakse ju, et lapsel peab laskma süüa niikaua, kuni ta ise rinnast lahti laseb, siis ei saa ta vaid janukustutamiseks mõeldud lahjemat kraami, vaid ka rammusat ja jõuduandvat lõpupiima. Kas nüüd selle pärast, aga näib, et sellise pika mõnulemise järel tuleb ka uni pikem ja sügavam. Ei ole ime, kui õues vankris magatakse 2-4h (senine absoluutne rekord lausa 5h!). Kui aga ärkvel, tahab neiu pereelu sigina-sagina keskel olla: hommikusöögilauas toimuvat ei kõlba ju diivanil jälgida, vaid ikka laua taga süles istudes ;) Vennakeste jutu peale pööratakse pead juba vägagi usinalt ning ka naeratused kestavad pikemalt (mis on muidugi eriti armas :). Seni tundub küll (ja siinkohal väga loodan, et nüüd oma õnne ära ei sõna), et meile on seekord väga rahumeelne laps antud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar