Tere, Katariina!

Seekordne sünnilugu ei tule väga pikk, sest hoolimata pikast ootusest läks lõpp ikkagi kiirelt, veelgi kiiremini kui möödunud korral :)

Niisiis, nagu viimasel KTG-l 8. mail kokku lepitud, ootas ämmaemand Hanna-Liisa Kuningas meid reedel, 11. mail kl 9 Fertilitase haiglas, et üheskoos pisipiiga kõhust välja meelitada.

Läbi ladistava vihma ja suurte lompide jõudsimegi kl 9.15 paiku haiglasse. Kolisime palatisse nr 5 ja kohe järgnes "tehnokontroll". Tulemused samad (kõik väga soodne ja suursündmuseks valmis). Siis esimene tabletipoolik keele alla, KTG-masina rihmad külge ja külili. Masingi ei osanud midagi targemat kosta kui eelmistel kordadel.

Kell 9.30 saadud tableti mõju pidi saabuma umbes 40min-1h pärast. Järgmise KTG leppisime kokku kl 11-ks. Mingil ajal kuulsime naaberpalatist oigeid, KTG-masin ja ämmaemand toimetasid ilmselt seal ja meie protseduurid viibisid. Millest polnud hullu, sest midagi tarka peale üksikute valutute toonuste ma niikuinii ei tundnud.

11.30 paiku veeretati masin uuesti tuppa ja mulle pandi rihmad külge. Senikauaks, kui ämmaemand plaanilisest erakorraliseks muutunud keisrilõikele (kõrvaltoa oigaja) kutsuti. Nüüd oli emakas juba toimekam (ja ka laps), ehkki valusid ma ikka veel ei tundnud. Otsustasime veel pisut oodata ja sain soovituse ringi liikuda.

Järgmised paar tundi siis möödusidki vaheldumisi toas igavledes, raamatut lugedes ja koridoris ringi jalutades. Palatist nr 7 kostis üsna vaevatud hääli - selle päeva sünnitaja nr 3 oli saabunud. Minul olid mõned toonused veidi valusamad ja tundsin ka, kuidas laps end allapoole surub, aga ei ühtegi sellist tunnet, mis isegi seisatama sundinuks. Dr Eda Väinaga (kes Kaarli sünnigi vastu võttis) rääkisime koridoris, et ehk on asi looteveekotis, mis lapse tulekut segab. Leppisime kokku, et järgmise kontrolli ajal katsub ämmaemand selle järgi.

Kell 13.58 palatis tundsin, et toonus juba muutub "mõnusalt" valuliseks. Otsustasin jälgida vahet järgmisega. See tuli 14.02. Siis saabus ämmaemand KTG-masinaga. Rihmad külge ja siis hakkas mind katsuma. Avatust tubli 5cm, aga emakakael ikka veel mitte piisavalt lame. Proovis siis järgmise toonuse ajal looteveekotti ja selguski see, mida kahtlustati: lapse pea on nii tihedalt lootekoti vastas (justkui ujumismüts peas), et ei teki vajalikku pinget, mis võimaldaks lapsel veekotti katki suruda ja tulema hakata. Ämmaemand proovis siis seda lahti sudida, aga ei olnud ise kindel, et hakkama sai, ja läks kutsuma kedagi kogenumat. Kui ta siis umbes 5 minutit hiljem dr Reet Laasikuga (kelle ultraheli-laual mul kolme aasta eest Mihkliga veed tulid) palatisse astus, hingasin mina parasjagu oma esimest päris korralikku valu üle. Ilmselt midagi ämmaemand ikkagi lahti sai. Igal juhul, kui nüüd arst ka veel omalt poolt pisut urgitses, siis hakkasid kohe valud riburadapidi tulema. Läks käima!

Õnneks oli vann juba vett täis, kolisimegi kohe seejärel sünnitustuppa (samasse, kus Mihkelgi sündis). Tee peal ja palatis hingasin veel paar valu üle ja siis vanni. Seal läks algul pisut kergemaks, aga mitte oluliselt - uudne oli, tuhude vahel justkui pinge- ja valutunne alati ei kadunudki - ilmselt laps vajus allapoole ka kokkutõmmete vahepeal.

Täpset aega jälgida enam mahti ei olnud, aga nii umbes pool tundi ma seal istudes niimoodi valutada vist sain, kui tekkis tunne, et peaks asendit muutma, sest laps võib sümfüüsi taha kinni jäänud olla. Käpuli saanud, tekkisidki pressid kohe selles suunas, kuhu tarvis :-) Erinevalt eelmistest kordadest soovitas ämmaemand seekord mitte kaasa pressida, vaid lasta lapsel ise välja tulla, vaid hingamisega kaasa aidates. Ega see nüüd palju kergem ei olnud, sest hirmus isu oli pressida! Aga ergutusmeeskonna toel lõõtsutasin nii kuis jaksasin ja pea sündiski täitsa ise ära. Nüüd läks asi pisut keerulisemaks - eelmistest kordadest mäletasin, et lapse keha tuli pea järel juba lupsti välja, ilma suurema kaasa aitamiseta, aga seekord ei tahtnud mu pressist abi olla. See andis märku, et midagi on valesti, ämmaemand käsutas mu seepeale siis taas istuma ja keeras last pisut enne, kui uuesti pressida sain - lapse õlg oli kuidagi valesti läinud ja kinni kiilunud. See korras, tuligi ta lõpuks lupsti vanni. Ei vähem ega rohkem kui 1h pärast esimest korralikku valu  kell 15.16.

Sinine ja paksult lootevõidega kaetud. Nabanöör ümber kaela ja sõlm kah veel nööril sees. Ja oh kui suur, nagu ämmaemand kohe hõiskas!

Oligi - kaalu 4560 g ja pikkust lausa 56 cm, peaümbermõõt 38 cm ja rinnaümbermõõt 39 cm. Vaat siis!


Kõigist neist uhketest gabariitidest hoolimata sain ma vaid ühe pisikese õmbluse ja võisimegi juba oma palatisse tagasi minna, nüüd juba kolmekesi. Koos Katariinaga :-)