Kuna vahetult sünnipäeva paiku kasvatas asjaosaline ise vähemalt 5 hammast korraga ning tujud polnud tal just kiita, siis ei võtnud me väga suuri pidustusi ette, vaid otsustasime selle asemel oma perega koduses ringis kooki süüa ja klaase tõsta. Toreda naabri Katrini kaasabil valmis meie köögis maitsev kapsapirukas, Eda-ema aitasid kartulisalatit teha, ja eelmisel õhtul olin juba valmis meisterdanud ning külmkappi tõstnud küpsisetordi ja kirju koera koogi. Selline tõsine nostalgia-õhtu oligi siis! Kaarel pidas end terve päeva imetublisti üleval, käis ja suhtles kõigiga rõõmsal ilmel.
Nüüdseks tundub, et on suurem hambakasvatamishooaeg ümber saanud, ning ausalt öeldes ma täpselt ei teagi, kui palju tal neid nüüd suus juba on (vaadata ta ju eriti ei lase), aga vähemasti 13 vist küll. Kõnnib juba täitsa tublisti, ehkki vaid toas, kohati isegi püüab jooksusammul liikuda. Nädala eest õppis lõpuks ka jalad ees diivanilt mahatuleku selgeks. Söögilauas eelistab mõistagi neid sööke, mida ise oma käe vahelt nosida annab, lusikaga lähenemiseks tuleb kõiksugu trikke välja mõelda. Sõnu peale "aitähi" ja "auh-auhi" palju pole, aga aru saab küll väga paljust, toob palumise peale asju, tantsib ja lehvitab. Üldse on üks selline muhe kuju :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar