Mihkel tõuseb ise püsti!

Täna hakkas Mihkel end ise keset põrandat/õue püsti ajama - ikka kõigepealt neljakäpukile ja siis püsti. Mõned korrad oli seda varemgi juhtunud, juba oma nädalapäevade jagu, kuid täna siis muutus liigutus teadlikuks ja järjepidevaks. See on nii vahva ja oh milline kergendus emale-isale - enam pole ju tarvis iga kord, kui maa jalge alt kaob, minna väikemeest püsti aitama. Kindlasti tunneb Mihkel ise ka end nüüd palju iseseisvamana :)

Üldse on ta muutunud viimaste päevade-nädalatega kuidagi väga asjalikuks - kuulab hoolega, kui talle sõnu ette korrutada, ja seletab midagi vastu - kohati tundub, et justkui püüaks suud öeldu järgi sättida. Ainukesed äraaimatavad sõnad on hetkel veel´kass´, ´au(a)´ (koer) ja ´ait(h)´(aitäh).

Seevastu saab ta päris palju aru sellest, mida talle räägitakse. Et mämm tegema on sööma ja õueminek tähendab kingade jalgapanekut (ning vastupidi - kui kingad jala otsas, siis vudib kohe ukse juurde ja jääb õuelaskmist ootama).

Nii toas kui õues meeldib Mihklile mind jäljendada - kui mina pühin põrandat/õue, siis tuleb võtab tema ka kohe harja ja hakkab sellega asjatama. Täna tõmbasin tolmuimejaga põrandat (vist esimest korda tema toas olles, tavaliselt koristan siis, kui Mihkel lõunaund magab) ja see tõi kohe huilge suule ja samm läks väga kiireks :)

Homme saab kaks nädalat, mil Mihkel on maganud oma uues pikendatavs voodis. Esimesed ööd olid päris ärevad, kui võrevoodi pehmendused uude voodisse ümber tõstsin, läks veidi rahulikumaks, kuid mitu korda öö jooksul ärkan ma ikka selle peale, et ta end kolksuga ringi keerab - ikka pelgan, et voodist maha kukub. Praegu on voodi meie magamistoas, suve lõpus, kui jahedamaks ja pimedamaks läheb, on plaan Mihkel oma voodiga lõpuks päris oma tuppa kolida. Eks näis, kuidas sellega saab olema.

Veel umbes kolm kuud ja siis on meid ju juba neli ...