Vigade parandus ja muu

Tänast postitust pean alustama vigade parandusega - nimelt selgus päev hiljem päevavalguses uurides, et kasest mahla ikka ei tule, nii et ilmselt jäime sedakorda veidi hiljaks.. Aga pole hullu, algajate asi ja küllap järgmisel aastal oleme juba osavamad :)

Lindude retked meie murule on aga õige hoogsad ja liigirikkus on märkimisväärne. Ühel hommikul loendasin `mahlakase´ esisel söögimajast pudenenud päevalilleseemneid nokkimas vähemasti 18 punarinda, tihast ja metsvinti. Lisaks satub sekka linavästrikke ja hulgaliselt kuldnokki - need viimased kõnnivad kombekalt paarikaupa ja sikutavad nii vahvasti vihmausse murukamara seest välja ;)

Muru juba õrnalt rohetab ja siinkohal rõõmusõnum ka kõigile neile, kes kartsid, et meie aed ilma lilleõieta jääb - kohta, kust täheldasin, et lumi kõige esimesena kevadel sulama hakkas, istutasime emaga lumikellukesed. Esimese potitäie tõin Nõmme turult, aga siis leidsin Mihkliga jalutades Taela tänava pisikesest metsatukast vahvad kellukeste mütakad, mis järgmisel päeval välja kaevasime ja koduaeda transportisime. Paar sinist sillat sattus ka hulka. Ja terrassil on esimene potitäis külmakindlaid võõrasemasid kuusepuu kõrval tuulevarjus. Edasi on plaan soojemate aegade saabudes lilleherned kasvama panna. Ja oma hekki vaadates jõudsime järeldusele, et kui just vanaduspäevadeni heki moodustumist oodata ei taha, siis tuleb ikka rivi tihedamaks muuta. Seega plaanis nädalavahetusel Kristiine aiandisse luurele minna, seal tundub see kaup hulga soodsam olevat kui mujal.


Mihklist ka :)

Ei kõnni veel, aga tahab väga kätest kinni hoides issiga mööda tuba ringi taarutada (allpool oleval pildil küll Põlva-mammaga). Pühapäeval käisid meil Põlva-vanaisa ja tädi Hille külas, nüüd on pojal ka oma auto toas ringi rallimiseks. Esialgu tuleb teda selle peal väga hoolikalt istumas hoida ja lükata, ise ta tasakaalu hoida ei taipa/oska. Põhitegevus on hetkel istmealusesse kasti kõiksugu mänguasjade peitmine ja väljatõstmine ning auto lükkamine. Patareid proovisime ka alul sisse panna, aga huilgamine (ikkagi tuletõrjeauto) ehmatas lapse nii ära, et loobusime sellest. Nüüd näpib ja keerutab niisama pasunaid.

Sõnu kui selliseid endiselt ei ole (kui omakeelne jutuvada välja arvata), aga uus oskus on see, et söögilaua taga näitab ta väga konkreetselt näpuga selle tassi/toiduaine peale, mida soovib, ja muidugi lisab sellele tungivalt nõudva häälitsuse ;) Käes on periood ´kõik mida silm näeb, tahan ka proovida´, seega ei tasu söögilauale panna asju, mida lapsele anda ei saa/taha. Keeruline, aga kuidagi peab hakkama saama :)

Kui välja arvata aina paisuvad ja kasvavad purihambad (niipalju, kui mul näpuga katsuda ja suhu piiluda on õnnestunud, siis on neid hetkel tulemas kaks üles ja üks alla, kõik vasakul pool), mis ilmselt valu teevad, käsi suhu toppima sunnivad ja vahetevahel jorina külla kutsuvad, siis on meil kodus ikka üks väga heatujuline ja rõõmsameelne väikemees. Vaat selline: