Mihkel sai täna 7-kuuseks. Suur poiss juba, eksole!
Sel puhul otsustasin taas veidi tööelu maitsta. Võtsin rõõmsasti vastu 3 nädala eest pakutud võimaluse tõlkida üht 1-päevast seminari, mis täna siis aset leidis. Ausalt öeldes olin pärast 9 kuud kodust elu parasjagu närvis, kui hommikuhämaruses linna poole sõitsin, et kuidas mul tõlketöö sujub, kas mäletan veel olulisi termineid ja väljendeid, ja mis põhiline - kuidas Mihkel ja Kakumäe-vanaema üheskoos terve pika päeva hakkama saavad? Olen ju Mihklist eemal olnud küll, aga alati nii, et vajadusel kohe kohale saan sõita. Ja vahel võib emme-tusk peale tulla ju väiksestki asjast...
Õnneks läks kõik hästi - Lancasteri murre osutus täiesti ületatavaks, enamik tehnilisi ja vähemtehnilisi termineid leidis oma vaste emakeeles, ja mis peamine - Mihkel ja vanaema said omakeskis imehästi hakkama!
Küll aga sain ma täna aru, kui tore ja muretu on tegelikult meie elu Mihkliga praegu. Nii tore on homme ärgates teada, et kusagile pole kohustust kindlaks kellajaks jõuda, ja päev kujuneb just selliseks, nagu me ise soovime. Tavaliselt täis palju naeru, juttu, sekka veidi jorisemist, aga peamiselt siiski suurt suurt rõõmu :)
PS Enne õhtusööki Mihkli hambaid pestes jäi mulle näppu kaks uut kihva ülemises reas (päris lõikunud veel pole, aga nukid on juba väljas). Nüüd on meil siis kodus juba kuuekiksimees! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar